Eesti maapõu on rikas: meil on põlevkivi, mida veel hiljuti uhkusega pruuniks kullaks kutsuti, ehitusmaavarad, milleta ei saa rajada ühtegi ehitist ega teed, ja turvas, millele pole alternatiivi.

„Olen turbatööstuses töötanud 30 aastat ning praegused ajad on kõige hullemad. Kusjuures majanduslikult läheb meil hästi, aga tulevikuväljavaade on vilets,“ sõnab turbaliidu juhatuse esimees Jüri Tiidermann. „Ala perspektiiv on aga täna see, et meid tahetakse peatada, piirata, välja puksida ehk Eesti turbatööstust lõpetada. Pidevalt maalitakse turbatööstusest pilti kui loodust hävitavast tegevusest, kus heide jääb siia ja tulud ei kata keskkonnale tehtavaid kulusid. See pilt on väga moonutatud, sest põhineb juba algusest peale ekslikul statistikal.“